Ma olen praegu lihtsalt NII rahul nende kangast saapakestega! Te ei taha teada, kui palju lõigete katsetamisi, ümberjoonistamisi, uuesti katsetamisi ja poolikuid mittesobivaid jalanõusid enne neid on olnud... :P
Nukusaabastega mässan juba päris nukutegemise algusaegadest. Vahepeal on sündinud mitu tegumoodi, millest ka rõõmu oli, sest istusid hästi jalas ja nägid nunnud välja, aga eeldasid peenikeste paelte sõlmimist. Püüan lõikeid koostades võimalusel ikka silmas pidada, et riided käiksid võimalikult kergelt nukule selga ja ära, et väike nukuga mängija saaks iseseisvast nukuriietamisest mõnusa edukogemuse, mitte ei peaks üha ema juurde jooksma sõnadega "palun aita" :) Oma kingapaelte sidumine käib paljudele koolieelikutele veel üle jõu, seega veel pisemad nukukingapaelad ei tundunud ideaalne lahendus.
Paras pähkel on olnud leiutada tegumood, mis sobiks just nuku pontsakatele jalgadele, käiksid kergelt jalga ja ära ilma paelu sõlmimata, aga ei pudeneks ise ära; et näeksid kenad välja ja et oleks kõige selle juures veel enamvähem käepärane ja lihtne teha. Praegu on see magus hetk, kus olen jõudnud lahenduseni, millega olen täitsa rahul kõigis kategooriates. See on muidugi suhteline ja vaieldav, kas kolm tundi nikerdamist ühe nukupapudepaari valmimiseks on käepärane ja lihtne või ei, aga täpselt nii palju aega nende voodriga kangast saapakeste valmistamiseks aega läheb :D
Mul ikka tuleb töös, või ütleks ägedamalt - loomingus, muidu ka ette neid kohti, kus pusin mingi väljakutsega, katsetan nii ja naasuguseid lahendusi ja igal pealtnäha heal variandil on heade kõrval ka mingid vead, midagi puudu või ülearu. Kui lõpuks kuidagi maagiliselt kõik pusletükid oma kohale asetuvad ja sünnib lahendus, mis saab linnukesed kõigis seatud kategooriates, jääb üle vaid tunda rõõmu hästi õnnestunud tööst ja olla tänulik neile jõududele, kes mind sellel teel toetavad. Ma ei oskagi veel täpsemalt seda nähtust nimetada või määratleda, aga tunne on, nagu kellegi nähtamatu käsi vahel nihutaks mõned asjad paika ja ulataks ideed või vihjed, mis viivad otsitud lahendusteni. Need on need kõige magusamad hetked. Elu justkui vastab minu tööle ja pühendumusele omapoolsete õhkõrnade kingitustega ja koostoimes sünnib midagi ilusat. Neil hetkedel ma juba usun ise ka, et teen õiget asja, sest vale asi ometigi ei laabuks nii mõnusalt ;)
Nukusaabastega mässan juba päris nukutegemise algusaegadest. Vahepeal on sündinud mitu tegumoodi, millest ka rõõmu oli, sest istusid hästi jalas ja nägid nunnud välja, aga eeldasid peenikeste paelte sõlmimist. Püüan lõikeid koostades võimalusel ikka silmas pidada, et riided käiksid võimalikult kergelt nukule selga ja ära, et väike nukuga mängija saaks iseseisvast nukuriietamisest mõnusa edukogemuse, mitte ei peaks üha ema juurde jooksma sõnadega "palun aita" :) Oma kingapaelte sidumine käib paljudele koolieelikutele veel üle jõu, seega veel pisemad nukukingapaelad ei tundunud ideaalne lahendus.
Paras pähkel on olnud leiutada tegumood, mis sobiks just nuku pontsakatele jalgadele, käiksid kergelt jalga ja ära ilma paelu sõlmimata, aga ei pudeneks ise ära; et näeksid kenad välja ja et oleks kõige selle juures veel enamvähem käepärane ja lihtne teha. Praegu on see magus hetk, kus olen jõudnud lahenduseni, millega olen täitsa rahul kõigis kategooriates. See on muidugi suhteline ja vaieldav, kas kolm tundi nikerdamist ühe nukupapudepaari valmimiseks on käepärane ja lihtne või ei, aga täpselt nii palju aega nende voodriga kangast saapakeste valmistamiseks aega läheb :D
Mul ikka tuleb töös, või ütleks ägedamalt - loomingus, muidu ka ette neid kohti, kus pusin mingi väljakutsega, katsetan nii ja naasuguseid lahendusi ja igal pealtnäha heal variandil on heade kõrval ka mingid vead, midagi puudu või ülearu. Kui lõpuks kuidagi maagiliselt kõik pusletükid oma kohale asetuvad ja sünnib lahendus, mis saab linnukesed kõigis seatud kategooriates, jääb üle vaid tunda rõõmu hästi õnnestunud tööst ja olla tänulik neile jõududele, kes mind sellel teel toetavad. Ma ei oskagi veel täpsemalt seda nähtust nimetada või määratleda, aga tunne on, nagu kellegi nähtamatu käsi vahel nihutaks mõned asjad paika ja ulataks ideed või vihjed, mis viivad otsitud lahendusteni. Need on need kõige magusamad hetked. Elu justkui vastab minu tööle ja pühendumusele omapoolsete õhkõrnade kingitustega ja koostoimes sünnib midagi ilusat. Neil hetkedel ma juba usun ise ka, et teen õiget asja, sest vale asi ometigi ei laabuks nii mõnusalt ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar